Juba vanade roomlaste seas populaarne 'verjus' taasavastati Lääne köögis alles paar aastat tagasi. Keskaegsetes retseptiraamatutes on aga see üsna levinud aine. Verjus on kollakas ja hapukas vedelik, mis pole nii terav ja vänge kui äädikas. Vanasti valmistati seda erinevatest hapudest asjadest - hapuoblikast, tikritest, tooretest ploomidest, paradiisiõuntest. Ent alates 16. sajandist valmistatakse Prantsusmaal ja Vahemeremaades 'verjus' veel valmimata viinamarjadest. Nimi tuleb vana-prantsuse "vertjus", mis tõlkes tähendab "rohelist mahla". Kasutamine: lisa väikestes kogustes (paarist supilusikatäiest enamasti aitab) sarnaselt sojakastmele või veiniäädikale. Annab pikantse meki erinevatele prantsuse ja vahemeremaade roogadele: ¤ Lisa sorts enne serveerimist kastmele, hautisele ja pajaroale. ¤ Maitsva vinegreti saab niiviisi: 2 sl verjus'i, 3 sl kreekapähkliõli, veidi sidrunimahla, Dijoni sinepit, meresoola ja musta pipart. ¤ Kui valmistad kodus majoneesi, siis lisa verjus'i sidrunimahla või veiniäädika asemel - saad mahedama ja vähema happega majoneesi. ¤ Verjus sobib hästi ulukilihaga. Järgmine kord lisa faasani, vuti või nurmkana/põldpüü röstimise järel pannile veini või portveini asemel verjus - saad huvitavama kastme. ¤ Hauta kala puljongis, kuhu on lisatud veidi ürte ja sorts verjus'i. ¤ Sorts verjus'i äsjagrillitud aedviljadel annab meeldiva maitse.
Foorum